E-ITSPEA 7: Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

Ärivaraline litsents (EULA; suletud lähtekood)

Eeliseks on täielik kontroll lähtekoodi üle ning vabad käed tarkvara turustamisel. Teised inimesed ei saa lihtsalt koodi kopeerida ega modifitseerida. Miinusena ei saa aga teised inimesed ka tarkvara arendamisele niisama lihtsalt kaasa aidata, ehk Naatan peab looma firma ja palkama arendajaid. Lisaks on oht, et mingi hetk arendaja toetus lõpeb ja tarkvara jääb stagnatsiooni või isegi lõpeb töötamast. Üksiku arendaja puhul eelistaks seda litsentsi kui oled kindel, et sul on toode millega on hea võimalus raha teenida, näiteks indie mängu puhul. Siis ei oleks ka eriti oluline, et suvalised inimesed saaks lähtekoodi näha või mängu soovimatul viisil modifitseerida, vajadusel saab alati tagada mingites piirides ametliku mod-i toe.

GNU GPL (tugev copyleft)

Eeliseks on, et lähtekood on avalik. Igal inimesel on võimalik koodi läbi vaadata, et veenduda selle turvalisuses ja usaldusväärsuses. Lisaks saab igaüks kas panustada otse originaalprojekti arendusse või teha projektist iseseisev koopia mida ise edasi arendada. Miinuseks ja plussiks on see, et tegemist on nakkuva litsentsiga, seega peavad isegi koopiad säilitama sama litsentsi ja avatuse. Niimoodi välditakse olukorda, kus keegi saab koodi lihtsalt võtta ilma mitte midagi tagasi andmata omakasu eesmärgil. Selle tulemusena ei taha aga firmad tihti GPL-iga koodi oma projektidesse lisada, sest siis peaksid nad sellest punktist kogu projekti sama litsentsi alla panema. Lisaks on keerulisem enda tarkvara müüa, kui igaüks võib sinu lähtekoodi alla laadida ja tarkvara ise kompileerida. Seda litsentsi eelistaks näiteks siis, kui tegemist on mingi üldkasuliku programmi või teegiga, mis võibolla ilma toetajate koostööta ei oleks jätkusuutlik, kuid ei soovita lasta suvalistel inimestel lihtsalt koodi endale võtta ja monetiseerida.

BSD litsents (ilma copyleftita)

Nagu eelmise litsentsiga on lähtekood avalik, aga BSD lubab koodi kasutada ka suletud lähtekoodiga projektides või isegi tervet lähtekoodi sulgeda. Samamoodi võib igaüks panustada koodi arendusse aga nad võivad seda ka vabalt võtta ja müüa ilma suurte kohustusteta algse projekti ja arendaja ees. Tihti on BSD projektidel suurteks panustajateks suurfirmad, sest nad võivad üsna vabalt sellest tulenevat koodi oma toodetes kasutada ning nende huvides on kasulikke projekte toetada, kuna nad ei pea kogu tööd ise tegema. Samas on aga risk, et suured tegijad üritavad projekti tüürida teistele osalistele soovimatus suunas või võtavadki lihtsalt kogu koodi endale ja arendavad edasi ainult enda versiooni mingi kinnisema litsentsiga. BSD projektide pealt on ka keeruline ise otsest kasumit teenida. Seda litsentsi eelistaks, kui eesmärgiks on koodi maksimaalne levik, kasutus ja arendus ka suurfirmade poolt ning pole oluline kasum. Firmade osalus kindlustab projekti jätkusuutlikkust ja suurendab selle usaldusväärsust.

E-ITSPEA 6: Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

Kõige paremini toimivad minu arvates just arvutite/tarkvara intellektuaalomandi jaoks litsentsid. Iga asja looja saab väga lihtsalt sätestada, kus/kuidas/millal võib tema loomingut kasutada ning ei pea selleks (võib olla paljudes erinevates riikides) mingisuguseid avaldusi tegema. Miinuseks on mõned litsentsid (copyleft) mis võivad liigselt piirata loomingu kasutust või edasiarendust ning mida on keeruline või võimatu muuta. Lisaks võib muutuda keeruliseks oma litsentsi reaalne kaitsmine, sest isegi selge rikkumise korral pead minema kohtusse oma raha eest eeldusel, et kõnealuses riigis üldse sinu litsents kehtib ning neil on huvi selle rikkumistega tegeleda.

 

Kindlasti oleks vaja parandada ja uuendada patendisüsteemi. Liigagi palju on erinevatele firmadele lubatud patente, mis eriti tarkvara valdkonnas on liigagi üldised ning piiravad seetõttu ideede edasiarendust ja innoveerimist. Põhimõtteliselt on küll võimalik saada oma patent eksisteerivale patenteeritud asjale, kui suudad tõestada, et sinu looming muudab/parandab selgelt eelnevat (improvement patent), kuid see ei anna sulle õigust seda eelnevat patenti kasutada ning kui algne patent oli väga hägune nagu nad tihti kahjuks on ei ole see üldse võimalik. Lisaks on levinud probleemiks ka "patent trolling", kus firmad või isikud koguvad võimalikult palju erinevaid patente, mille põhjal neil tegelikult puudub soov või võimekus patendi alust asja reaalselt toota ja pakkuda. Nende ainuke eesmärk on hoida palju patente, millega võimalikelt rikkujatelt saaks kohtus kahjusid välja nõuda. Tihti võidavad nad mitte selle pärast, et nende patent on reaalselt korrektne ja kehtiv, vaid selle pärast, et teine osapool lihtsalt ei viitsi või suuda kohtus sellise tsirkusega tegeleda. Selline patentide peal istumine võib samuti piirata paljudel aladel innovatsiooni.

E-ITSPEA 5: Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

 Käsk, mida pean isegi rohkem tähtsamaks:

Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust

 Internet on massiivselt kasvanud, see ei koosne enam paarist huvilisest, kes lõbu pärast või puhtalt heast tahtest veebilehti teevad ja teistega suhtlevad. Eriti sotsiaalmeedia tõusuga on muutunud järjest olulisemaks rahaline aspekt, palju materjali läkitatakse veebi just ärilistel eesmärkidel. Samal ajal julgustavad või isegi nõuavad algoritmid materjali loomist, mis jõuaks maksimaalse vaatajaskonnani, kelle siis reklaame näidata ja tooteid müüa. LLM'ide tõusuga on asi ainult hullemaks läinud, pidevalt genereeritakse hingetut materjali, mille eesmärk on ainult klikke koguda, mitte kedagi õpetada või midagi uut ja huvitavat teistega jagada. Pead ainult äpi avama ja algoritm söödab sulle järjest isuäratavaid postitusi. Aeg on raha ja seda jääb inimestel järjest vähemaks.

 

Käsk, mis on suuresti tähtsuse kaotanud:

Tea, kus sa oled  

See käsk oli palju olulisem interneti algusaegadel, kui see ei olnud peamiselt üks suur globaalne mass, vaid kogum väiksematest foorumitest ja kogukondadest. Nendel aegal olid igas kohas oma kindlad käitumisreeglid, ning kui keegi neid ei järginud, oli lihtne neid lihtsalt välja suruda või kedagi üldse mitte sisse lasta. Tänapäeval on selliseid kohti veel alles, aga domineerivad suured sotsiaalmeediavõrgustikud, kus mingid reeglid küll on, kuid üldiselt paisatakse kõik ühte patta ja tavainimeste kontroll selle üle, kes kus postitab, on piiratud. Mõnes mõttes tekivad ka nendes internetimassiivides mingid käitumisnormid aga inimesed saavad palju vabamalt tegutseda nii, nagu ise tahavad, sest reaalsed tagajärjed puuduvad.

E-ITSPEA 4: Info- ja võrguühiskond

Jälgimiskapitalism on Eestis väga levinud nagu igas teises riigis, sest seadused ei ole suutnud tehnoloogia arenguga sammu pidada. Eriti rahvusvahelised suured firmad nagu Google koguvad nii palju andmeid, kui vähegi võimalik, kuigi nemad vähemalt kasutavad enda kogutud andmeid rohkem enda huvides, mitte ei müü neid teistele firmadele/riikidele. Jäädes Google'i juurde, saavad kasutajad vastutasuks oma andmete loovutamisele ligipääsu paljudele kasulikele teenustele, nende puhul on vähemalt tegemist mutuaalselt kasuliku suhtega. Paljud teised firmad on aga rohkem nagu parasiidid, nad koguvad andmeid kus iganes võimalik ning nendest ei saa kasutaja otsest kasu, neid müüakse lihtsalt edasi mustmiljonile teisele firmale. Selline andmete ahel on kasutaja mõistmis- ja mõjusfäärist täielikult väljas, väga oluliseks saab igasugune seadusandlik sekkumine. Ka andmelekete risk ja mõju on selles olukorras väga suur, kui andmed liiguvad läbi mitme tundmatu firma, mis ei hooli piisavalt nende andmete turvamisest. 

Digiaedik on Eestis vägagi reaalne, sest meie riik on digitaliseerunud nii kiiresti ja jõudsalt pärast taasiseseisvumist. Väga suur osa teenustest ja andemetest on saadavalt peamiselt või ainult läbi interneti, järjest suureneb risk jääda hädaolukorras ilma vajalikest teenustest, suureneb ka võimalike andmelekete tekitatav kahju. Seni pole Perli andmebaasi (https://arvamus.delfi.ee/artikkel/50825984/puhka-rahus-andmebaaside-virtuoos-imre-perli) laadset suurt leket lähiajal juhtunud, kuid risk on alati olemas. Positiivse poole pealt on paljud olulised andmed ja teenused kodanikele väga lihtsalt kättesaadavad, vähemalt kui neil on ligipääs internetile ja minimaalne tehnoloogiaoskus. 

Valge stsenaarium: Kõik teenused ja andmed kolivad lõpuks internetti, kõik on korralikult turvatud ja tagatud on maksimaalne süsteemide töökindlus ja integreeritus. Eesti kodanikud saavad väga lihtsalt kasutada kõiki vajalikke teenuseid, nõme paberimajandus kaob. 

Must stsenaarium: Infosüsteemid ei ole piisavalt turvatud ega töökindlad, eriti suurema katastroofi või sõja korral. Kodanike andmed lekivad, kogu süsteem kukub tõrgete või koormuse all kokku, mis halvab kogu riigi. Koormusetaluvus on kindlasti riigi e-teenuste jaoks suur probleem, näiteks häiretestide ajal jooksis Eesti äpp koheselt kokku kui paarkümmend tuhat inimest samal ajal seda avama hakkasid. Reaalses hädaolukorras oleks selline töökindlus alla lubamatu taseme.