Esiteks väidab Moglen, et eksisteeriv intellektuaalomandisüsteem ei ole ühtiv tarkvaraga, kuna tarkvara on lihtsustatult lihtsalt mingi numbrite jada ning on keeruline ausalt väita, et mingi kindel hulk numbreid saaks kuidagi olla ainult mingi kindla isiku või organisatsiooni oma. Neid üksteisest eristamatuid numbreid üritatakse käsitleda erinevatel viisidel, nt patendid ja autoriõigus, tulemuseks on suur segadus. Olemasolevad süsteemid on loodud käsitlema füüsilist toodangut, mitte koodi mida saab hetkega ja tasuta lõpmatult kopeerida ja levitada.
Mogleni arvates on parima tarkvara taga just vabadus. Kui kood on kinnine ja seda omab mingi monopol, nagu Microsoft, on peamine huvi maksimaalselt kasu teenida, tarkvara kvaliteet on teisene ja välised isikud ei saa teha midagi, et seda parandada. Vaba tarkvara aga koondab automaatselt kõik parimad omadused ja eemaldab halvad, kuna protsessiga on seotud paljud inimesed üle maailma kes mitte ainult ei saa vaid ka tahavad projekti panustada ja seda paremaks teha. Lisaks ei pea vaba tarkvaraga muretsema, et mingil hetkel ta lihtsalt lõpetab töö, sest kogu kood on avatud ja igaüks saab seda edasi arendada ja toetada. Moglen võrdleb vaba tarkvara Faraday seadusega: kui Internet mässida ümber iga inimese maailmas ja maailma keerutada, hakkab võrgus tarkvara voolama.
Artikli viimases osas väidab Moglen, et see, mis on juhtunud vaba tarkvaraga, hakkab juhtuma lähitulevikus ka kõige muu loomingulisega, nagu muusika. Vahendajad ja monopolid kaovad, kuna inimesed saavad kõike digitaalselt luua ja üle maailma jagada lihtsalt ja tasuta, traditsiooniline intellektuaalomand, nagu artikli pealkirjas väidetud, sureb.
Kus Moglen eksis, kus mitte
Nagu oli juba artikli kirjutamise hetkel näha, on kvaliteetne vaba tarkvara laialt levinud ja väga töökindel. Linuxi desktopi aasta pole veel päris kohal, aga internetis domineerivad Linuxi serverid, Androidi telefonid on väga populaarsed. Vaba tarkvara pole täielikult "propertarianismi" hävitanud, aga on kindlasti tugevam kui kunagi varem ja tugevneb veel.
Muusika poole pealt oli tal osaliselt õigus, palju rohkem muusikat levitatakse otse autorite poolt, tihti täiesti tasuta, aga traditsioonilised muusikafirmad-vahemehed pole kuhugi kadunud, pigem on nad muutustega kohanenud, muusika levitus- ja omandiõigused on endiselt suuresti firmade käes ja selleks, et muusikuna ära elada, pead endiselt nende firmadega vähemalt mingil määral koostööd tegema.
Faraday võrdlusega oli Moglenil pigem õigus. Inimeste ühendamisega ühte võrku toetab loovust ja vaba loomingut, internet on täis materjali mida inimesed on lihtsalt omast tahtest loonud ja tasuta maailmaga jaganud. Endiselt on mängus ka rahalised motiivid, kuid vaba looming on märgataval kohal.
Kõige õigem oli Moglen vaba tarkvara osas. Selgelt on näha, kui hästi on seda üle maailma vastu võetud ja kui kvaliteetset koodi see toodab samal ajal kui vanade hiiglaste nagu Microsofti kinnised tooted muutuvad järjest halvemaks ja ebapopulaarsemaks. Samas pani ta täiesti mööda oma uskumusega, et ebastabiilsus ja kaos seoses vanamoelise intellektuaalomandisüsteemi ja uue digitaalse vabavara liikumise kokkupõrkega toovad ilmtingimata süsteemis kaasa suured muutused. Nagu me tänapäeval näeme ei ole autoriõigus kuhugi kadunud vaid firmade lobitöö tulemusena isegi tugevnenud, sarnased negatiivsed arengud on ärihiiglaste mõjul toimunud ka mujal digimaailmas. Vältimatu suur revolutsioon jäi ära ja ma väidaks, et praegu on olud isegi veel ebastabiilsemad ja kaootilisemad, kui 1999. aastal.
