Jälgimiskapitalism on Eestis väga levinud nagu igas teises riigis, sest seadused ei ole suutnud tehnoloogia arenguga sammu pidada. Eriti rahvusvahelised suured firmad nagu Google koguvad nii palju andmeid, kui vähegi võimalik, kuigi nemad vähemalt kasutavad enda kogutud andmeid rohkem enda huvides, mitte ei müü neid teistele firmadele/riikidele. Jäädes Google'i juurde, saavad kasutajad vastutasuks oma andmete loovutamisele ligipääsu paljudele kasulikele teenustele, nende puhul on vähemalt tegemist mutuaalselt kasuliku suhtega. Paljud teised firmad on aga rohkem nagu parasiidid, nad koguvad andmeid kus iganes võimalik ning nendest ei saa kasutaja otsest kasu, neid müüakse lihtsalt edasi mustmiljonile teisele firmale. Selline andmete ahel on kasutaja mõistmis- ja mõjusfäärist täielikult väljas, väga oluliseks saab igasugune seadusandlik sekkumine. Ka andmelekete risk ja mõju on selles olukorras väga suur, kui andmed liiguvad läbi mitme tundmatu firma, mis ei hooli piisavalt nende andmete turvamisest.
Digiaedik on Eestis vägagi reaalne, sest meie riik on digitaliseerunud nii kiiresti ja jõudsalt pärast taasiseseisvumist. Väga suur osa teenustest ja andemetest on saadavalt peamiselt või ainult läbi interneti, järjest suureneb risk jääda hädaolukorras ilma vajalikest teenustest, suureneb ka võimalike andmelekete tekitatav kahju. Seni pole Perli andmebaasi (https://arvamus.delfi.ee/artikkel/50825984/puhka-rahus-andmebaaside-virtuoos-imre-perli) laadset suurt leket lähiajal juhtunud, kuid risk on alati olemas. Positiivse poole pealt on paljud olulised andmed ja teenused kodanikele väga lihtsalt kättesaadavad, vähemalt kui neil on ligipääs internetile ja minimaalne tehnoloogiaoskus.
Valge stsenaarium: Kõik teenused ja andmed kolivad lõpuks internetti, kõik on korralikult turvatud ja tagatud on maksimaalne süsteemide töökindlus ja integreeritus. Eesti kodanikud saavad väga lihtsalt kasutada kõiki vajalikke teenuseid, nõme paberimajandus kaob.
Must stsenaarium: Infosüsteemid ei ole piisavalt turvatud ega töökindlad, eriti suurema katastroofi või sõja korral. Kodanike andmed lekivad, kogu süsteem kukub tõrgete või koormuse all kokku, mis halvab kogu riigi. Koormusetaluvus on kindlasti riigi e-teenuste jaoks suur probleem, näiteks häiretestide ajal jooksis Eesti äpp koheselt kokku kui paarkümmend tuhat inimest samal ajal seda avama hakkasid. Reaalses hädaolukorras oleks selline töökindlus alla lubamatu taseme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar